Gerli teine elu

"Mulle anti otsekui teine elu – ja mul ei ole õigust 

seda kasutamata jätta," ei pea Gerli lõpliku 

tervenemise nimel ühtki pingutust paljuks. 

Foto: Aivar Metsar.

Üheksanda klassi lõpetas Gerli viitega. Poolteist aastat hiljem alustas ta nullist: proovis sammhaaval kõndida, õppis aabitsa järgi tähti, harjutas kümne piires liitmist. Vahepealsesse aega jäid peavalud, paistes ja kehvasti nägevad silmad ning hirmutav diagnoos: halvaloomuline ajukasvaja. Järgnes operatsioon, kiiritus, keemiaravi.

"Gerli kõndis juba väiksest peast ringi, pliiats pidevalt peos, ja otsis paberit, kuhu joonistada," meenutab ema.

Pärast põhikooli lõpetamist oli siht selge: Tartu kunstikooli ruumikujundust õppima. 12 vastuvõetuks tunnistatava seas püsis sisseastumiseksamitel esimeses pooles. Kuni enne viimast eksamit ilmusid otsaette neli suurt mädapaiset, mis silmad kinni paistetasid. Eksam jäigi tegemata.

Sügisel osutus Tallinnas Kopli kunstikoolis tarbekunsti erialal kaks vaba kohta olema. Gerli oli üks neist, kes sinna läks ja 10. klassi edukalt lõpetas.

Suvel algasid peavalud. "Parem kehapool surises vahel. Rääkida ei saanud hästi, hääl ei tulnud välja. Nägemisega oli raskusi. Pärast hakkasid kõrvad ka valutama," kirjeldab Gerli toonaseid hädasid. Nii silma- kui närviarst leidsid, et häda pole midagi.

Veel poolteist kuud üheteistkümnendat klassi käis Gerli koolis. Kuni ükskord läks häda nii suureks, et kiirabi ta Mustamäele haiglasse viis. Uuringud näitasid halvimat – halvaloomulist ajukasvajat.

Operatsioon oli 1999. aasta 19. oktoobril. Kaks päeva hiljem oli Gerli 17. sünnipäev.

Juustelõikus võttis pisara lahti

Operatsiooni eel öeldi, et juuksed tuleb maha lõigata. Needsamad ilusad pikad juuksed, mida Gerli plikapõlvest saati kasvatanud oli.

Omaenese juuksurist õde oli ainus, keda tüdruk lõpuks soostus kääridega ligi lubama.'

"Kui mind juba opile viidi, siis nutsin nii, et ei saadud mulle narkoosi anda – nägu oli märg," jaksab Gerli toonases tagantjärele naljakat näha. "Ei, ega ma hirmu pärast nutnud – juustest oli kahju."

Enne operatsiooni öelnud palatiarst, et selles tüdrukust omil jalgel käijat enam ei saa. Et jääb voodisse, parem pool halvatud, ja vaevalt, et rääkimagi hakkab.

"Olin sellekski valmis," pihib ema. "Ehkki südames olin tegelikult veendunud, et ta saab terveks."

Kindlust andis teadmine, et tütart opereeriv kirurg, doktor Mihkel Leiner on omal alal parimaid.

Neljandal päeval pärast operatsiooni kirjutas Gerli ennatütrele kirja: "Birgitile. Ma saan varsti terveks. Gerli."

Suured nurgelised trükitähed, ema ettemärgitud punktide vahele kritseldatud.

"Ta ei tundnud ühtegi tähte ära," ohkab ema. "Algul ei saanud rääkidagi. Kui lõpuks sõnad tulema hakkasid, kippus kõike tagurpidi ütlema – tahtis öelda "pane kinni", ütles "tee lahti"."

Kuu aega Mustamäe haiglas, neli nädalat Järvel taastusravihaiglas. Massaaž, ravivõimlemine, logopeed. Kolmkümmend viis korda kiiritust, keemiaravi takkapihta.

"Ma ei tihanud talle kaua aega öelda, et kasvaja oli pahaloomuline," tunnistab kaks kuud tütre kõrval haiglas elanud ema.

Teist korda sündinud

Kolme lapse ema nimetab noorimat neist jõululapseks: "Vanem õde tõi ta just esimeseks jõulupühaks koju. See oli nagu uuestisünd."

Gerli ise tunnistab sama. "Pärast haigust olen nagu teine inimene. Mulle on tähtsad hoopis teised asjad kui enne haigust. Sain nende paari kuuga täiskasvanuks. Tunnen, et mulle anti teine võimalus – ja olen selle eest tänulik."

Joonistamisoskus tuli kõige kiiremini tagasi. Jõud taastus kõige aeglasemalt. Igapäevased jalutuskäigud pikenesid samm-sammult.

Möödunud suvel luges ema ajalehest jõutreener Erlend Lõwi'st. Sügisest saati sõidab Gerli igal laupäeval Tallinna Lõwi juurde trenni. Alguses olid viiekilosedki hantlid liiast, nüüd on üheksakilosed päris parajad.

"Tõstan neid nii palju kordi kui jaksan. Kui tunnen, et enam ei jaksa, ütleb Lõwi, et see üks kord veel – ja ma tõesti suudan. Just see viimane kord ongi kõige tähtsam," püüab Gerli treenimise põhimõtet seletada.

Kodus harjutab ka, ehkki kergemate hantlitega. Teeb muidki lihaseid tugevdavaid harjutusi. "Juba hakkavad musklid tekkima," kiidab ema.

Kahel päeval nädalas käib Gerli õhtukoolis. Hinded on varasemast kehvemad, ent kindlasti kunagistest viitest rohkem pingutust nõudnud. "Vene keele olen täiesti ära unustanud," tunnistab Gerli. "Matemaatika hakkab juba minema, aga keemia ja füüsikaga on raske."

Kolm korda nädalas käib Jõhvis kunstikoolis. Et sellesama kooli lõputunnistus juba mitu aastat tagasi käes, siis lihtsalt harjutamise mõttes, hindeid saamata. Kaks korda nädalas käib flamenkot tantsimas.

Tulevikku näeb Gerli kindlalt kunstiga seotuna. Kui tervis veel paremaks läheb – et läheb, selles julgeb ta nüüd juba üsna kindel olla –, tahab pooleli jäänud kunstiõpinguid lõpetada.

Tahtmist, visadust ja pealehakkamist sel tüdrukul jätkub.

Külli Kriis (Põhjarannik, 10. veebruar 2001)